Usaldus

Olen töös ja elus üldisemalt kogenud, et usaldust on keeruline määratleda. Mis see siis ikkagi on? Kuidas sellest rääkida nii, et kõik osapooled asjast üheselt aru saavad?

Mõned usaldavad teisi kohe, teistega tuleb usaldus välja teenida ja juhtub – ehkki harva –, et usaldus osapoolte vahel ei sünni kunagi, isegi kui seda lõpmatuseni n-ö teenida. Miks on usaldus oluline?

Patrick Lencioni esitab lihtsa teooria oma raamatus „5 põhjust, miks meeskonnad ei toimi“ (Eesti Päevaleht, Pegasus, 2008). Tema mudel aitabki ära tunda ja vältida viit peamist eksimust, mis võivad takistada tiimil tulemusi saavutamast. Esimene on usalduse puudumine meeskonnaliikmete vahel. See omakorda viib konfliktihirmuni, tiimis ei toimu arutelusid ega kirglikke vaidlusi, vaid pigem keskendutakse suhetes parimate võimalike lahenduste otsimisele. Eluterve konflikti puudumine toob aga kaasa olukorra, et inimesed ei jõua ühisele otsusele ja ei pühendu seega selle elluviimisele. Igapäevaelus näiteks võib juhtuda, et „tõeline“ koosolek toimub pärast koosolekut või samalt koosolekult väljuvad inimesed eri arusaamadega.

Kui puudub ühine arusaam ja tõeline pühendumus eesmärgile, siis jõutakse tiimis neljanda eksimuseni, mis on kohustuste/kohustamise vältimine. Tiimiliige ei võta ise kohustusi ja teiselt poolt ei võta vastutusele oma kolleege, kui midagi on tegemata. Kui meeskonnas ei suudeta üksteisele kohustusi panna, siis jõutakse viienda eksimuseni – ükskõiksuseni tulemuste suhtes. Esikohale seatakse näiteks isiklikud vajadused (oma eesmärgid, karjäär jne), mitte omavahel läbi vaieldud ja kokku lepitud ühised eesmärgid.

Usaldus on nagu liim. Usalduslikus õhkkonnas on arutelud suunatud parima lahenduse otsimisele, valitseb arvamuste mitmekesisus. Kui kord otsusele jõutakse, pühenduvad sellele kõik ja toetatakse/kohustatakse üksteist plaani elluviimisel. Nii keskendutakse ühiste tulemuste saavutamisele parimal moel, mis tagabki tiimi hea toimivuse – väikese energiakuluga jõutakse sihini. Ja nii saame öelda, et tiim on efektiivne.

Brené Brown on oma raamatus „Julgege juhtida“ (Äripäev, 2019) kirjutanud meie soovist uskuda, et oleme usaldusväärsed, kuigi iroonilisel kombel on paljud hädas teiste usaldamisega. Kogemusele toetudes – enamik inimesi usub, et nad ise on täiesti usaldusväärsed, samas aga usaldavad ise oma kolleegidest vaid väheseid. Selleks et leida usaldusest kõneledes ühine keel, on mõistlik olla konkreetne ja rääkida pigem kindlatest käitumisviisidest. See aitab üheselt mõista, millest me tegelikult räägime, kui jutt on usaldusest.

Brown on välja pakkunud usalduskäitumise loetelu BRAVING, mis koosneb seitsmest elemendist. Piirid (boarders), mis tähendab oskust seada suhetes piire ja austada teiste omi. Kui ei tea, küsi ja ole oma vastustes aus. Ei on ei, aktsepteeri seda. Sõnapidamine (reliability) on see, kui teod ja sõnad lähevad kokku ja me oleme teadlikud oma pädevusest, ameti piiridest, prioriteeditest. Vastutamine (accountability) tähendab, et oleme valmis vigu omaks võtma, paluma vajadusel vabandust ja parandama neid. Konfidentsiaalsus (vault) on mõistmine, mida, millal ja kellele rääkida. Väärikus (integrity) märgib oskust olla julge ja elada oma väärtushoiakute järgi, mitte neid vaid kuulutada. Aktsepteeri erinevusi. Hukkamõistu vältimine (nonjudgment) tähendab, et teine inimene saab meiega suheldes olla autentne (küsida ja öelda, mis antud hetkel vaja) ning vastupidi, kartmata hukkamõistu. Suuremeelsus on (generosity) avatud lähenemine teiste sõnadele, tegudele ja kavatsustele.

Kust alustada? Ikka iseendast.