Võrrand mitme muutumatuga

„Tead, ma olen juba nii vana, et uute trikkide õppimine pole enam minu jaoks.” Need olid sõnad, mis jäid meie strateegiapäevalt mu kõrvu veel pikalt kumisema. Mõni nädal varem, kui võtsin vastu elu esimese juhipositsiooni, olin siiralt veendunud, et mulle antud ülesandes panna kokku 11-liikmeline meeskond ja üheskoos vedada käima arendustiim ei ole midagi kontimurdvat. 11 on täpselt paras suurus, et mitte ehitada üles bürokraatlikku juhtimisstruktuuri ja anda kõigile liikmeile seeläbi vabadus bürokraatia asemel tegeleda oma põhitööga – juhtida olulisi arendusprojekte. Mis võiks olla suurim motivaator, kui tegeleda päris asjadega ning saavutada käegakatsutavaid tulemusi, uskusin ma siis, ise vaid vaevalt kolmekümnene.

Minu 11 meeskonnaliikmest ligi pooled olid umbes kaks korda sama vanad kui mina ning mitu korda pikema töökogemusega. Väärikas vanuses hinnatud tegijad, kes olid näinud väga erinevaid aegu ja juhtimisstiile. Nad teadsid (enda arvates) väga täpselt, mis on õige ja mis vale ning millised töövõtted toovad edu ja millised kohe üldse ei toimi. Neid oli elu õpetanud. Ja nüüd olid nad minu tiimis. Mu optimism ja veendumus, et heal juhil on alati kõik vastused olemas, taandus hetkel, kui sain aru, et mu küpses eas meeskonnaliikmed suudavad oma elukogemusega mind iga kell üle mängida. Kui nad seda vaid tahavad. Kogu juhtimisolukord kujunes seega võrrandiks mitme muutumatuga ning mina noore juhina pidin muutumatute vahel muutujaid kombineerides eduka arendustiimi käima saama.

Esimene päris juhtimiskogemus on sageli juhi edasise juhikarjääri suurim õppetund. Senine kristallselge visioon õigest juhtimisest, mis koolitarkuse ja juhtide kõrval töötades paika oli settinud, osutus ka minule vaid osaks tervest rehkendusest, sundides kombineerima mitmeid juhtimistööriistu ja -meetodeid. Ja see viis ka ebaõnnestumisteni. Noore ja rabedana on soov ennast tõestada ja kiirelt edasi liikuda vahest suuremgi eesmärk kui saavutatu jätkusuutlikkus.

Oleks ju lihtne olnud vanad olijad lihtsalt väljateenitud puhkusele saata ja panna meeskond kokku oma põlvkonna vihastest tegijatest. Isegi kaalusin seda, korduvalt. Kuid sain üsna pea aru, et elukogemus on väärtus, mida koolipingis ei omanda. Elukogemus, seda enam, kui see on väärikusega looritatud, on ka iga tiimi üks suuremaid usalduskrediidi allikaid. Seepärast ei kippunud ka mina meie muutumatutest kolleegidest vabanema, vaid püüdsin mõista, mis võiks olla nende parim võimalik roll meie tiimis. Usun, et tolleaegne dilemma oli ka põhjus, miks ma hilisemas karjääris olen sageli tõdenud, et pole olemas valesid inimesi, vaid on inimesed valede ülesannete juures. Seda enam sellises väikese ja konservatiivse tööjõuturuga ühiskonnas nagu Eesti, kus ka siis, kui tahaks platsi puhtaks teha ning tiimiliikme ära saata, mõtled enne üsna pingsalt alternatiividele, mis inimesest vabanemisele võiksid eelneda. See on tõdemus, milleni jõudsin alles siis, kui õpipoisi rollist päris juhtimisväljakutse juurde olin jõudnud.

Ka strateegiapäevajärgsel nädalal ei olnud mul valmis vastuseid, kuid ma pidin need leidma. 11-pealine meeskond on piisavalt väike, et igaühe panus või selle puudumine tuntav oleks. Seepärast mäletan tänaseni neid esimesi ebakindlaid neljasilmavestlusi erudeeritud härrasmeestega. Olin otsustanud igaühega personaalselt vestelda, et saada aimdust sellest, mis neid käivitab või hoopis pidurdab. Nende vestluste eesmärk ei olnud kellegi meelsust muuta või veenda neid uute trikkide olulisuses. Andsin endale aru, et noore ja rohelisena ei ole ma neile autoriteet. Pigem proovisin tõepoolest saada aru rollist, kus nad oleksid ise rahul ja saaksid pidurdamise asemel meie eesmärke vähemalt toetada.

15 aastat tagasi ei rääkinud keegi praegu nii levinud mõistest nagu muudatuste agent, aga just sellist missiooni kandvas rollis me nendega lõpuks kokku leppisime. Väärikus ja elukogemus olid just nimelt need omadused, mida saime loodud arendusüksuse ideede müümisel juhtkonnale edukalt ära kasutada. Ma ei oodanud neilt, et nad lõpuni kõikidesse meie pöörastesse ideedesse usuksid, aga nende sõnal oli kaalu ning isegi mokaotsast lausutud „ma usun, et sellel ideel on jumet” oli üsna sageli palju suurema mõjuga kui noorte tegijate mitme lehekülje jagu kaalukaid argumente. Härrasmehed olid sellega leidnud oma koha meie tiimis ja mina edukalt lahendanud noorele juhile ette antud võrrandi mitme muutumatuga. Võitsime kõik.