Elu uues ajastus (koos koroonaga). 3 x 3 soovitust stressijuhtimiseks

Märtsikuus kirjutas Roche Eesti tegevjuht ja terviseedendaja Kadri Mägi-Lehtsi kriisiolukorras tegutsemisjuhise esmalt endale ja seejärel avaldati see ka Directori aprillinumbris. Nüüd tagasi vaadates leiab ta, et tegi ühe olulise kontseptuaalse vea – nimelt uskudes, et koroona läheb üle ja taastub endine elu. Nüüd ta seda enam ei usu – koroona on tulnud, et jääda (vähemalt lühemas ja keskpikas ajamõõtmes).

Usk ja lootus, et varsti on see jama möödas, annab muidugi kriisis jaksu ja ideid kohanemiseks. Paraku on raske pikka aega lootust ülal hoida. Mõte, et miks see juba üle ei lähe, tekitab stressi ja kui stress omakorda kestab pikka aega, siis kurnab see inimest teadagi nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Mitte kunagi varem pole vaimsest tervist räägitud nii palju kui praegu ja see ei ole uus moevool, vaid inimeste ja ettevõtete ellujäämise või vähemasti edukuse alustala. Me võiksime kustutada lootuse, et koroonavaktsiin tuleb ja taastub koroonaeelne elu. Kindlasti vaktsiin tuleb, ent kui kaua see mõjub; kellele seda üldse jätkub; millised on kaudsed ja kaugemad tulemused jne, on jätkuvalt tulised küsimused. Seega on ettevõtetel ja juhtidel targem mõelda, et nii jääbki, nagu praegu on: me elame koos koroonaga, nii nagu me elame koos gripi, liiklusõnnetuste ja tuhandete muude ohtude ja ka surmadega. Õudne! Aga realistlik.

Muidugi pole meil vaja valmistuda surmaks, vaid ikka selleks, et taolises ohte täis maailmas püsida ja areneda, tunda rõõmu ja naudingut. Mul on kolm soovitust töötajale, kolleegile ja juhile.

Töötaja

1. Tunne iseennast! Palju räägitud, aga ülimalt keeruline ülesanne. Olukorras, kus maailmas on nii palju määramatust ja sallimatust, on enese avamine teistele keerukas. Esmalt on tähtis enesest aru saada: mis toit mulle sobib ja mis minus käivitub, kui kolleeg teeb või ütleb üht või teist; kuidas mulle mõjuvad tähtajad; mis olukordades kaotan mõtlemisvõime; kuidas ma kõige meelsamini puhkan; kuidas ma iseennast närvi ajan ja mida ma siis teen või mõtlen jne. Olen veendunud, et oleme iseenda avastamist väärt ja sellest mustast august võib leida kulda, mis aitab meil keerukamatel aegadel kergemini kulgeda.

• Ole iseenda parim sõber! Me ju teame, et ükski sõber pole ideaalne ja nii ka mina iseenda jaoks. Aktsepteeri seda ja ära nõua endalt pühaku staatust ega pidevat võimete piiril toimimist. Kui sa juba ennast/sõpra tunned, siis oled ju tema vastu lahke ning rõõmustad teda sellega, mis talle sobib, olgu see siis sport, teater, jutuajamine koos teiste sõpradega, metsaskäik jmt. Ja nagu sõprade puhul ikka: kui teine on hädas, siis paku abi. Enese puhul aga ole julge ja küsi abi. Teades ennast, tead ka seda, kelle käest millist abi küsida – ülemuse, sõbra, arsti, raamatu, mõne eneseavastamise kursuse või kõige lihtsama ja kättesaadavama vahendi ehk teadveloleku (mindfulness) järjepideva harjutamise ja kasutamise kaudu.

• Ole järjekindel. Eneseavastamine on põnev, kuigi kohati valulik protsess. Aga igaühe ressursid on tema enda sees ning nende ülesleidmine ongi kullakaevandamine, mis vajab järjepidevust. Tasub meeles hoida ka iidsete loodusrahvaste tarkust: maailma, sealhulgas iga inimese tasakaal kujuneb neljast komponendist: füüsiline, spirituaalne, emotsionaalne, vaimne. Nende nelja arendamine tagab seega nauditavama elu.

Kolleeg

1. Tunne iseennast. Tuleb teada oma võimekuse ja ressursside piire ja mitte haarata teise tundeid või tegemata töid. Sa saad pakkuda abi ja tuge, kuid ei tohi võtta üle vastutust olukorra lahendamise eest.

2. Ole empaatiline. Ära eelda, et töökaaslane näeb maailma ja jagab samu tõekspidamisi või tunneb samu tundeid nagu sina. Kui märkad kolleegis muutusi või murelikkust, leia moodus sellest temaga rääkida. Kui ta tuleb ise rääkima, siis lihtsalt kuula. Pole mõtet nõu anda või oma kogemust vahendada, kui teine seda ei soovi. Paraku teeme me enamasti nii, et kui keegi räägib, kui raske tal on, siis vastame „ma tean, mida sa tunned, mul on sama lugu…“ ja siis pajatame oma lugu. Enamasti piisab sellest, kui kuulame teise inimese ära ja küsime: „Mida sa minult ootad?“ või „Kuidas ma saan sind aidata?“ Oluline on ka vaadata, et me ei võtaks teise muret või raskusi enda omaks.

3. Ole järjekindel. Arvan, et see on kollegiaalsete suhete puhul kõige olulisem. Väga sageli abivajaja ise ei märka, et ta vajab abi, või ei oska öelda, milles see seisneks. Kui olla järjekindel ja heasüdamlik töökaaslane, võib korduva abipakkumise ja arutelu käigus siiski välja kooruda, millist tuge kolleeg vajab. Samuti saab usalduslike suhete korral nõu pidada juhiga, mida tuleks töökorralduses muuta, et töö oleks efektiivne ning tulemuslik, eriti olukorras, kus mõni töötaja on jõudnud sellisesse stressifaasi, kus ta ise enam ei jaksa ja teised ei oska nõustada.

Juht

1. Usalda ja hooli. Uuringud on näidanud, et küllaldane autonoomia ja otsustusvabadus loob aluse efektiivsele ning tulemuslikule tööle. Arengukohtade väljatoomiseks on hinnangulise tagasiside asemel (minevikku ei saa me nagunii muuta) tark kasutada tulevikku muutvat edasisidet (kuidas järgmine kord teha?). Loomulikult aitab usalduse tekkele kaasa arendav ja kaasav juhtimisstiil, mis erineb suurel määral kriisaegsest juhtimisest. Hoolivus väljendub ka füüsilise töökeskkonna kohandamises, olgu selleks siis ergonoomiline kodukontor, virtuaalne kohvitamine või paindlik tööaeg. Mõistagi on hulk ettevõtteid ja töökohti, mis vajavad töötaja füüsilist kohalolekut ja kellaaegadest kinnipidamist, kuid hoolivusel ei ole piire ja seda märkavad töötajad nagunii.

2. Kuula ja märka. Sageli annavad ülemäärasest stressist ja läbipõlemisest märku välised tegurid. Näiteks mõni muutus töötaja sõnakasutuses või suhtumises, tekkinud lauskriitilisus või künism, halvakspanu kolleegide või klientide suhtes – see võib olla märk tema energiavarude lõppemisest. Samuti muutunud käitumine: inimene hilineb sageli, unustab asju ja rutiinne töö, mis varem sai lühema ajaga valmis, jääb venima, tekib ka (hooletus)vigu.

3. Reageeri. Isegi lihtsalt rääkimine sellest, mida sa märkad ja mis järeldusi sa sellest teed, on reageerimine. Lootus, et ehk olukord läheb üle, ei aita siin. Kaasa töötajaid ja loobu kasutust töökorraldusest (raportid, koosolekud jms) või hääbuvast tegutsemissuunast (müügimeeste näost näkku kohtumised klientidega). Kindlasti on juhile oluline ka teadmine, et ümberkorralduste tegemine, eriti olukorras, kus töötajad on ülepinges (kasvõi ainuüksi hirmust Covid-19 pärast), kohtab suuremat vastupanu ja vajab juhilt endalt enam energiat.

Seega oleme taas tagasi alguses – tunne ka juhina iseennast. Tea, kus on sinu piirid ja mis see on, millest sa jõudu ammutad.