Kõik ei ole optimeeritud ainult kasumile

Elektrijalgrattaid tootva Ampleri kaasasutaja ja juht Ardo Kaurit pole palgatööd päevagi teinud. Juba 14-aastaselt sai temast professionaalne motosportlane ja kümmekond aastat hiljem asutas ta koos kahe sõbraga Ampleri, mis jõudis juba mõne aastaga kasumisse. Lühiajalisest kasumist tähtsamaks peab ta aga eetilist käitumist ja jätkusuutlikku kasvu. Küsis Erik Samel.

Kuidas Ampler sündis?

Õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis mehhatroonikat, mis ühendab mehhaanikat, elektroonikat ja informaatikat. Tänu sellele on võimalik näha suuremat pilti, muu hulgas ka seda, et eri valdkonna inseneridel on tihti raske üksteisest aru saada, sest nad räägivad igaüks n-ö oma keelt. Arvan, et see on ka praegu probleem näiteks IT-maailmas arendaja ja ärijuhi vahel. Mul on sellest erialast päris palju kasu olnud. Ehkki ma ei tunne, et oleksin mõnes tehnilises valdkonnas tippspetsialist, on mul üsna lai arusaam, mismoodi asjad toimivad. See aitab projekte juhtida ja spetsialistidega kõigile arusaadavas keeles rääkida.

Idee oli teha elektrijalgratas, sest see tundus lihtsalt huvitav – vaatame, mis välja tuleb.

Ampler kandis alguses Ööbiku nime ja selle alguskuupäevaks loeme 1. maid 2014. Asutajaid oli kolm, peale minu veel Hannes Laar ja Rait Udumäe. Idee oli teha elektrijalgratas, sest see tundus lihtsalt huvitav – vaatame, mis välja tuleb. 2015. aasta lõpus tuli päev, mil pidin sportlase elukutsest loobuma (eelkõige vigastuste tõttu) ja mõnes mõttes oli mul seda ka natukene lihtsam teha, sest mul juba oli midagi veel, millest ma teadsin, et see täidab mu hinge. Ampler saigi siis suurema hoo sisse ja magistriõpe jäi poolikuks. Magistriõpe oli küll isegi natuke põnevam, kui ma esialgu arvasin, sest teemad haakusid üsna hästi kõige sellega, mida me firmas tegime, aga ikkagi tundus, et praktiseerides õpib palju kiiremini.

Oleme kõik kolmekesi tehnikahuvilised inseneritaustaga inimesed, kuid meil ei olnud eriti kogemust ärijuhtimises. Küll aga oli entusiasmi – olime nõus läbi seina minema, et aina kaugemale jõuda. Nüüdseks on juba seitse aastat olnud väga järsk õppimiskõver, kus saame lihtsalt kõiki asju läbi tehes targemaks ja paremaks. Meis on palju jonni ja tahet ise teha.

Meil ei olnud alustades seda mõtet, et lahe oleks äri teha ja raha teenida, ja isegi mitte seda, et nüüd oleks vaja kangesti maailma päästa. See projekt sai alguse tõelisest huvist toote või kontseptsiooni vastu. See oli iseenda jaoks tehtud ratas – võtsimegi asja nii, et tahame sellega ise meeletult sõita. Seetõttu meid ka väga ei huvitanud, mida teised rääkisid. Kui meeldib meile, siis äkki meeldib teistele ka. Ja meeldiski. Inimestele, kes tahavad ettevõtlusega tegeleda, tahakski öelda, et kui motivatsioon tuleb valest kohast, näiteks soovist rikkaks saada, siis hakkab kiiresti väga raske.

Millises arengujärgus Ampler praegu on?

Ampler on kasvanud üsnagi vertikaalselt integreeritud ettevõtteks. Tootearendusega tegeleme ise peaaegu algusest lõpuni. Elektroonika valdkonnas on meil küll partner, aga põhimõtteliselt on kõik ülejäänud asjad oma majas arendatud. Me paneme jalgrattad ise kokku ja teeme kogu järelteeninduse. Meil on neljas keeles klienditugi, hoolduspartnerid ja oma hooldustöökojad. Müügiga tegeleme samuti ise ja müüme otse lõpptarbijale. Meil on oma turundus ja brändiarendus. Ühelt poolt pole ehk väga modernne viis – teha kõike ise –, aga me usume, et nii saadud õppetunnid teevad meid ettevõttena tugevamaks. Me näeme just selles pikaajalist väärtust.

Ampler on kasvanud üsnagi vertikaalselt integreeritud ettevõtteks.

Mis on praegu põhilised eesmärgid?

Jätkusuutlik kiire kasv. Mõnes mõttes on siin kaks asja korraga koos: kiirus ja jätkusuutlikkus, aga see tähendab, et tuleb leida mõistlik tasakaal. Tahame kasvada kiiresti (meie jaoks tundub 100% aastas piisavalt kiire, et see oleks ambitsioonikas) ja samal ajal sedavõrd aeglaselt, et asjad oleksid kontrolli all ja saab kasvu hoida pikaajaliselt. Meie tooted peavad arenema ja töötajad ning kliendid peavad olema jätkuvalt rahul.

Kas rõhk on samade rattamudelite arendamisel, uute loomisel, uutesse riikidesse sisenemisel või millelgi muul?

See kõik käib asja juurde. Meie tooted ei ole lansseerimisest alates võib-olla kaugelt vaadates palju muutunud, aga sisulise poole pealt on vägagi – palju on väiksemaid uuendusi-parandusi, et toetada just jätkusuutlikku kasvu. Mida rohkem rattaid teha, seda paremini peavad kõik protsessid olema välja joonistatud. Tarneahel peab hästi töötama ja rattad peavad olema väga vastupidavad. Kuna oleme suunatud otse lõpptarbijale, siis on meil hea klientidelt vahetut tagasisidet küsida.

Mahu suurenemine tähendab ka seda, et infrastruktuur peab laienema. Avamegi uusi kontoreid, oleme teist hooaega uues tehases ja töötame vaikselt selle nimel, et ehitada üles järgmine. Eesmärk on selle aasta lõpuks kopp maasse lüüa. Ka uus tehas tuleb kindlasti Eestisse.

Ampleri fookusturg on Saksamaa, kus teil on ka kaks salongi.

Jah, Berliini esinduspoe koos kontoriga avasime 2018. aasta suvel ja Kölnis 2020. aasta suvel. Poed on Ampleri omad ja eelkõige osa meie brändiarendusest: tahame tõsta usaldusväärsust ja olla füüsiliselt kohal (ka garantiiremondi ja hoolduskeskustega). Saksamaale müüme 80% (e-poes ja füüsilises kokku). Vahendajaid meil ei ole ja enam kui 90% kogumüügist eri riikidesse käib veebilehe kaudu.

Mis on otsuse taga müüa ise oma rattaid?

Meil oli kohe alguses see tunne, et tahame nii teha. Tegutsedes saime üha enam kindlust, et see on hea mõte, ja nüüd oleme selles päris veendunud. Esiteks saame nii pakkuda kliendile paremat hinda ja müüa kvaliteetseid rattaid mõistliku hinnaga. Samuti annab see meile võimaluse ise määrata seda, kuidas Amplerist räägitakse, sest oleme kliendile lähemal ja saame paremat tagasisidet.

Päris alguses pidasime läbirääkimisi ühe Saksa elektrijalgrattapoega, et kas nad võiksid meie rattaid müüa. Ja saime aru, et tegelikult me ei taha selles maailmas olla. Saime aru, et jalgrattamaailmas on tavaline, et edasimüüja marginaal on 40–50% – see ei tundunud üldse mõnusa partnerlusena. Me polnud rattamaailmas esimesed, kes nii teevad, aga nüüd on see trend laiem. Arvangi, et klassikaline vahendamine hääbub.

Kas te peate Amplerit startup-ettevõtteks?

Startup’i definitsioone on palju. Meie rahastusskeem erineb veidi klassikalisest startup’ist, sest meie omanike hulgas ei ole siiani ühtegi riskikapitalifondi, oleme investeeringud kaasanud ühisrahastuse kaudu. Ja me oleme mitu aastat kasumis olnud. Mis puudutab meie ambitsioone, kiirust ja teistmoodi tegutsemist, siis võib meid aga startup’iks lugeda küll.

Saime aru, et jalgrattamaailmas on tavaline, et edasimüüja marginaal on 40–50% – see ei tundunud üldse mõnusa partnerlusena.

Mis on teie edu võtmetegurid?

Eks tagantjärele vaadates on neid kindlasti palju. Asutajatel ja kogu tiimil on olnud algusest peale jonni ja enesekindlust, et see on õige asi. Me ei ole peatunud mitte millegi ees. Kui tulime ideega toota elektrijalgrattaid, mis maksavad 2500 eurot, siis me ei leidnud just palju toetajaid, rääkimata sellest, et keegi oleks tahtnud oma raha sinna sisse panna. Meid see väga ei huvitanud ja asusime silmaklapid peas lihtsalt tegutsema. Me oleme väga palju õppinud ja tahtnud teha asju hästi sisuliselt. Arvan, et meid on aidanud isegi see, et meil polnud väga pikka aega üldse raha ja me lihtsalt pidime leidma lahendusi, kuidas teha ühte või teist soodsalt või tasuta. Võib-olla jäid tänu sellele, et meil polnud varajases faasis raha, paljud kallid vead ka tegemata – tegime neid väiksema eelarvega. Veel on meid aidanud kliendi kuulamine, toote erakordsus ja ajastus samuti.

Oli ka tegureid, mis mängisid meie vastu. Kapitali puudumine tähendas, et tarneajad olid väga pikad ja kogu raha tuli ette maksta. Kui oled väike Ida-Euroopa startup, kus on kolm rõõmsameelset noort poissi, siis oli raske võita näiteks ühe konservatiivse sakslase usaldust, et ta kannaks pangaülekandega 2500 eurot Eestisse. See oli võimalik ainult tänu sellele, et rattad olid niivõrd konkurentsivõimelised ja me suutsime siiski seda usaldusväärsust tekitada.

Hannes kolis Berliini, et seal äri käima panna ja teha esinduskauplus. See oli üsna julge otsus, aga ka selle esimese esinduskaupluse põhieesmärk oli olla kohapeal ja luua usaldust. Nii et sealsed kliendid teavad, et on telefoninumber ja aadress, kuhu minna mure korral.

Firma tuumiku moodustavad sõbrad. Kuidas teil otsused on sündinud?

Meil pole omavahel probleeme tekkinud. Püüdsime alguses kohe mingid kokkulepped, näiteks sihid ja arusaamad, paberi peale panna ja kuulasime nõuandeid. Edasi läks loomulikku rada pidi vastavalt sellele, kes oli milleski tugevam ja kes tahtis ühte või teist rohkem teha. Esimestel päevadel olime me küll kõik insenerid, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas tegevus jaotuma.

Iga aasta on meil tiim kahekordseks kasvanud ja kogu aeg on olnud tunne, et „täitsa lõpp, meid on juba nii palju – ei tea, mis järgmine aasta saab“.

Kelle nõuandeid te kuulasite?

Meil ei olnud tegelikult palju nõustajaid, põhiliselt lugesime internetti. Natuke oli seda jonni ka, et kõigega ei tahtnud nõustuda, mis räägiti, ja võib-olla oli see hea. Kui aga rääkida konkreetsemalt elektrijalgrattast, siis Eestis selline tööstus puudub ja seetõttu polnud ka inimesi, kes oleks osanud meid sisuliselt aidata. Seega pidime ise saama nendeks inimesteks. Käisime messidel, suhtlesime tarnijatega… Saime kiiresti ka aru, et peame selles valdkonnas usaldama iseennast.

Ühel hetkel te ei jõudnud enam kolmekesi kõigega tegeleda…

Jah, pidime hakkama inimesi värbama ja taktika oli alguses väga lihtne – põhimõtteliselt värbasime sõpru. Kui nägime, et on mõni asi, mida me ei oska või ei jõua ise teha, siis mõtlesime esimesena, kas me teame kedagi, kes oskab. Vahepeal oli küll nii, et kõik töötajad olid meie sõbrad. Paljude arvates on see libe tee, aga meil pole see siiani probleeme tekitanud. Kuna kogu teekond on olnud väga intensiivne ja ega aega muu jaoks eriti pole olnud, siis on ju lahe, kui näed oma sõpru vähemasti tööl.

Iga aasta on meil tiim kahekordseks kasvanud ja kogu aeg on olnud tunne, et „täitsa lõpp, meid on juba nii palju – ei tea, mis järgmine aasta saab“. Aasta möödub ja selgub, et polegi väga hull. Eelmine aasta tegi Ampler organisatsioonina suure sammu. Nüüd on meil nagu päris ettevõte: paigas on struktuurid, tiimid, protsessid (värbamine, koolitamine, sisseelamine, eesmärkide seadmine jne). Kõik on toimunud üsna orgaaniliselt. Ettevõttega on liitunud väga andekaid inimesi, kes on juba nii mõndagi saavutanud karjääri mõttes ja kes on tulnud ägedatest ettevõtetest. Nad on samasuguseid kasvufaase kogenud ja aitavad siin palju kaasa.

Kuidas teie olete juhiks arenenud?

Juhtimise õppimiskõver on kindlasti olnud järsk ja raske. Kui oled mugavustsoonist väljas, siis see arendab sind. Paratamatult olen aga pidanud seega inseneriteemalistest asjadest veidi kaugemale jääma – kui sul on palju kohustusi, siis ei ole enam võimalik olla spetsiifilises erialas sees. See on viinud selleni, et tootearenduses, kus ma olin enne väljamõtleja rollis, olen nüüd pigem nõuandja. See tundus hirmutav, aga nüüd on tekkinud sisemine rahu, et tegelikult ei ole asi nii hull ja päris põnev on kõrvalt jälgida ja näha laiemat pilti.

On teil eeskujusid?

Mul ei ole konkreetset inimest, kelle moodi ma tahaks olla. Mind on mõjutanud paljud Ampleri inimesed ja kindlasti väga palju ka pere. Ettevõtlusmaastikul on üks sümpaatne tegelaskuju Elon Musk, kes on ka pidanud vastuvoolu ujuma, et oma visiooni ellu viia. Eesti ettevõtetest olen õppinud näiteks TransferWise’i ja Pipedrive’i kogemustest.

Millistest põhimõtetest te juhtimisel lähtute?

Meil on Ampleris selge visioon, kuhu me tahame jõuda, ning väärtused, mille järgi päriselt tegutseme. Sellest lähtuvad ka juhtimispõhimõtted. Kui need asjad on paigas, siis saavad inimesed olla võimalikult autonoomsed, sest nemad on tõenäoliselt kõige pädevamad, et teha õigeid otsuseid. Minu osa on olla neile toeks, anda nõu ja tagasisidet.

Käsin-poon-ja-lasen mudelisse ma ei usu. Inimestele tuleb anda siht ja siis tuleb neid usaldada. Igasugust mikrojuhtimist on vaja vältida. Minu arvates tekib enamik probleeme üldiselt kommunikatsioonist. Töötaja näiteks ei tea tegelikult, mis on tema prioriteet või eesmärk.

Otsuste tegemisel oleme usaldanud oma kainet mõistust ja võtnudki sellise suhtumise, et okei, me teame praegu seda ja seda ning teeme selle alusel parima otsuse, mis meil on võimalik teha. Kui me ei saanud alguses praktilist nõu, aga otsuseid oli vaja teha, siis võtsime aluseks põhimõtte, et me saame aru, miks me midagi teeme.

Üks tähtsamaid väärtusi on minu jaoks eetiline käitumine. See mõjutab paljusid asju: keskkonda, inimestega suhtlemist, seaduste järgimist, maksude maksmist… Tahan, et Ampler oleks siin eeskujuks. Me hoolime oma töötajatest, loome head tingimused ning lahendame päris probleeme sisuliselt. Kõik ei ole optimeeritud ainult kasumile, nii et maksku mis maksab, sõidame kõigist ja kõigest üle. Kui ärimudel on selline, et makse või palka ei saa maksta, siis on see mudel kehv. Eetiline käitumine on viis, kuidas teha jätkusuutlikku ja pika visiooniga ettevõtet ning ma tahan, et see muutuks järjest rohkem normiks. Kuni selleni välja, et lahe oleks elada maailmas, kus ebaeetilisel viisil äritegemine ei olegi võimalik, sest on mingi kontroll või on näiteks klientide teadlikkus nii kõrge, et nad ei osta nende ettevõtete tooteid.

Kuidas teile tundub, milline on Eesti juhtimiskultuur?

Ma arvan, et see on muutunud ja noorem põlvkond ning startup’id muudavad seda keskkonda veelgi päris tugevalt. Aga Eestis on veel palju ettevõtteid, kelle jaoks eetika ei ole väärtus või on seda ainult paberi peal.

Mis teid töömõtetest välja aitab?

Eks üks väga suur „hobi“ on pere. Meil on kaks väikest last, kes võtavad päris arvestatava osa energiast ja ajast, nii et ega muuks eriti aega ei jäägi. Ülipikad tööpäevad on küll jäänud palju harvemaks ja ma üritan hoida mõistlikumat töökoormust, mõeldes just, et tahaks mängida pikka mängu ja hoida vaimset tervist ka enam-vähem kontrolli all.

Mootorrattaga sõidan ka vahel, kuigi nüüd täiesti harrastussportlasena. See talv plaanin mõnest jäärajavõistlustest ka osa võtta. Kui mootor läheb käima, siis töömured lahkuvad.

——–

Ardo Kaurit

Lõpetanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi reaalsuuna ja Tallinna Tehnikaülikooli mehhatroonika alal, järgnes tootmistehnika ja juhtimise magistriõpe (lõpetamata). Ampleri kaasasutaja ning juht. Tegelenud kümme aastat professionaalse motokrossisõiduga.

———

Ampler

Töötajaid 82, neist 20 Saksamaal.

2020. aasta müügikäive oli 12,3 miljonit eurot. Alates ajast, kui elektrijalgrattaid hakati Ampleri nime all müüma (2016), on käive iga aasta kasvanud üle 100%. 2021. aastaks on seatud samasugune eesmärk.

2020. aastal müüdi 5700 ratast. Kokku on tänaseks müüdud üle 10 000 Ampleri jalgratta, mis on siiani sõitnud umbes 22 miljonit kilomeetrit.