Teadlik juht on parem juht

Kas eneseteadlikud juhid, kes tegelevad oma sisemaailmaga, tulevad ebakindlal ajal paremini toime, seda uuris juhtide coach Kadri Arula. * Määramatust on palju ning fookuse hoidmine ja keskendumine on muutunud järjest olulisemaks. Veebruari Directoris kirjutasin, et hea juhtimise aluseks on juhi autentsus – see, kui ta on eneseteadlik ja ehe, lähtub oma väärtushoiakutest ja juhib ka südamega, mitte ainult peaga. Seekord küsisin juhtimisprofessionaalidelt Riina Vartsilt ja Ülle Susilt, mis on nende arvates Eesti juhtide väljakutsed. Kuidas juhid ennast arendavad ja kuidas juhtida stressi igapäevastes keerulistes olukordades? Kuidas taastuda? Kas teadlik juht on parem juht? Soovitusi jagab teadliku hingamise ekspert, ameeriklane Dan Brule. Samal teemal jätkub jutt juulinumbris. Mis on need probleemid, millega juhid praegu silmitsi seisavad? Riina Varts (RV): Jagaksin need tinglikult laias laastus kaheks: üks osa on seotud enesejuhtimisega, teine suhtlemisega. Mulle näib, et kõige rohkem on juhid kimpus enesejuhtimisega. Väljakutseteks on siin enesekehtestamine, stress ja läbipõlemine. Stressi üks põhjuseid näib olevat strateegilise fookuse hägusus või koguni selle puudumine. Eraldi huvitav teema on aga enesekehtestamine. Olen avastanud, et paljud juhid ei tea, mis on kehtestav käitumine. Nad ei kehtesta ennast, kuna peavad seda agressiivseks. Kui vaadata kehtestamise skaalat, kus ühes otsas on alistumine ja teises agressiivsus, siis inimesed arvavad üsna sageli, et enesekehtestamine ongi agressiivsus. Seepärast hoiavad nad ennast teadlikult tagasi. Suhtlemisega seotud väljakutseteks on sageli näiteks tagasiside andmine, arenguvestluste ja muude silmast silma jutuajamiste läbiviimine. Siin kuluvad marjaks ära coaching’u oskused. Me räägime nüüd juba üsna palju coach’ivast juhtimisstiilist ja on tore, et paljud juhid käivad usinasti ka coaching’u koolitustel. Ülle Susi (ÜS): Kõige olulisem on ettevõtte juures kasumlikkus. Ja viise, kuidas seda saavutada, on palju. Võib öelda, et meil on kaks Eestit: rahvusvahelised ettevõtted, kus on rohkem bürokraatiat ja läbirääkimisi, ning meie enda ettevõtted, kus otsustamine on kiirem, kuid sõltub rohkem selle juhist. Stiilid eksisteerivad paralleelselt: küsimus ei ole selles, et üks on halb ja teine hea, vaid nad on erinevad. Mõlema stiili puhul aga tegeletakse meeskonnatöö probleemidega ja vaeveldakse madala organisatsioonilise õpivõimega. Juhtide ülesanne on kohaneda, mõista, millised on organisatsiooni ees seivad õpiraskused, ja nendega tegelda. Kellel õnnestub panna meeskond kõige efektiivsemalt tööle, see on võitja. Kas juhtide enesearengu teemad on viimaste aastate jooksul muutunud? Mis on neile isiklikul tasandil proovikiviks? RV: Nende teemade fookus on liikunud maisematest ja ratsionaalsematest asjadest inimesega seotud aspektide juurde. Viimastel kümnenditel on aktuaalsemateks teemadeks olnud strateegia, tulemusjuhtimine, protsesside ja süsteemide ülesehitamine. Muidugi on ka algaja ja kogenud juhi fookus erinev. Algaja alustab tulemusjuhtimisest ja strateegiast, kogenum on aga jõudnud inimeste ja suhtlemisega seotud teemade juurde.  Eneseteadlikkust on seni vähe olnud, aga järjest rohkem tegeletakse selle suurendamisega. Sellest ka coaching’u populaarsuse kasv. ÜS: Märksõnaks on ehk eesmärgipõhisus. Varem kasutatud meetodid, vanaviisi tegutsemine enam ei tööta. Nüüd tuleb kiiresti aru saada, et on vaja muutust: tuleb leida uus lahendus ja edasi liikuda. Kui ka oled ühes ettevõttes suuri asju teinud, täitnud eesmärke, siis ei pruugi see teises üldse õnnestuda. Hea on, kui märgatakse, et on vaja abi, ja otsitakse endale mentor või coach. Mentorlus on arenguabi otsimisega alustavatele või ametikohta muutvatele juhtidele väga sobiv, tuge saab ka kogemuse jagamisest ja uute vaatenurkade leidmisest. Coaching’ut otsivad aga rohkem oma probleemidest teadlikud juhid, kes soovivad enda seest vastuseid leida Kuidas juhid ennast üldse arendavad? RV: Enamik laseb personalijuhil koolitusi sisse tellida. Rõõmu teeb see, et juhtide arendamine pole enam projektipõhine ja ühekordne, vaid üha sagedamini süstemaatiline ja pidev protsess. Paljud juhid otsivad võimalusi ise õppida, osaledes e-õppes, lugedes, kasutades coach’i jne. Palju käiakse ka väljaspool Eestit ennast arendamas – siinsed tegijad on ehk juba liiga tuttavad. ÜS: Väga erinevalt. Tean palju oma edukaid teekaaslasi magistrantuurist. Nii mõnigi neist on läinud taas õppima – nad tahavad probleemidele vastuseid, ise areneda ja paremaks saada. Nad mõistavad, et on vaja muutuda ja uuendustega kaasa minna. Juhte, kes tulevad mentorlusse ja coaching’usse, on järjest enam. Aga on ka neid, kes ei tunnista muutuste vajadust – ei näe, et kõik algab iseendast. Palutakse abi – „koolitage minu inimesi“. Väga palju on kahjuks juhte, kes pole ammu koolis käinud ja pole isegi leidnud aega raamatuid lugeda. Samas näib, et on suurenenud huvi enesejuhtimise, stressiga toimetuleku ja teiste psühholoogiliste teemade vastu. Teame, et mehed on juhtidena sageli ülekaalus. Tean päris palju mehi, kes teevad joogat – see annab konkreetse oskuse ennast rajal hoida, enesega rahul olla ja pingetest vabaneda. Selle tulemusena saavad nad igas olukorras enesega hakkama. Mida juhid teevad, et ennetada stressi ja läbipõlemist? Mida olete ise selleks teinud, et tasakaalu hoida? RV: Eks ma üldistan vast, aga arvan, et ega nad selleks väga palju midagi teha ei oska. Kui läbipõlemine on juba lähedal ja hakkab tööd segama, küllap siis leitakse psühholoog või mõni teine asjatundja, kes saab aidata. Muidugi, mehed ju ei nuta ja juhtide hulgas on ikka veel rohkem mehi. Nemad püüavad viimase hetkeni hakkama saada. Kindlasti on õnnelikke juhuseid, kus personalijuht märkab organisatsioonis stressi ja läbipõlemise märke ning annab töötajatele personaalseid soovitusi. Mina teen tasakaalu hoidmiseks mitmeid asju, esmalt sporti. Püüan ikka aega leida, et jooksmas käia, mängin tennist ja teen ka joogat. Olen täheldanud, et kui 10 aastat tagasi oli see valdavalt agressiivne, ennast proovile panev väljaelamine, siis nüüd pigem meditatiivne ja aeglasem tegevus. Viis aastat tagasi jooksin kõrvaklapid peas ja kuulasin muusikat, nüüd aga teen seda vaikuses ja mõni päev hoopis kõnnin pikalt. Minu elus on hetkel selline aeglustamise ja kohal olemise aeg. Proovin üha sagedamini olla ka lihtsalt niisama. Mõned aastad tagasi käisin vaikuse laagris, kus õpetati ka mediteerima. Algajatel soovitati lugeda ühest kümneni. Püüdsin neli päeva järjest hommikust õhtuni lugeda kümneni, aga juba number kahe või kolme juures tuli ikka „müra“ sisse. Suurtes organisatsioonides töötamine ja tulemuslikkuse tagaajamine oli mind viinud selleni, et võttis aastaid aega, et leida üles tee tühjusesse, vaikusesse. ÜS: Pean tunnistama, et stressi kahjuliku mõju mõistmine tuleb ikkagi kahjuks selle kogemise kaudu.  Läbipõlemise või sügavama ebaõnnestumise kaudu isiklikul tasandil saad sellest alles päriselt aru. Võib minna kergemini, aga võib sattuda ka depressiooni. Kas sa tunnistad seda, õpid sellest, märkad ilminguid, õpid stressi maandama – see on igaühel individuaalne. Kui ma võtan näiteks mingi suure projekti juhtida ja mulle see väga meeldib, siis olen teadlik, et see on suure mahuga töö ja stressi sattumise võimalus on kogu aeg kaasas. Tuleb lihtsalt stressi ohtlikud märgid ära tunda ja pinget maha võtta. Hea on luua enda jaoks nn ennetuskava, kuidas mitte minna üle piiri. Olen läbipõlemist kergel viisil kogenud. Mul õnnestus siiski tark olla ja kellegi teise pealt vaadata, mis võib juhtuda. See pani mind analüüsima. Kui teised hakkasid mu tähelepanu sellele juhtima ja ma ise tundsin, et ei ole enam õnnelik ja töö ei paku rahuldust, siis sain aru, et midagi on valesti. Lahendasin asja tookord nii, et tulin sellelt töölt ära, ehkki seal oli põnev. Nüüd ma tean, mis ei ole minu ja kuidas seda ennetada. Minus tekitas pikalt stressi esinemine, aga hakkasin seda harjutama ja olen nüüd kohanenud. Teine teema on mul emotsionaalsus: kui ära väsin, siis ärritun kiiresti. Olen õppinud, kuidas märgata esimesi sümptomeid. Tegelen teadliku hingamise ja joogaga. Õige hingamine aitab mul kõige paremini liigsed emotsioonid kontrolli alla saada. Jõudsin hingamise juurde esmalt kunagi rasedate joogas. Edasi kutsus juba abikaasa mind kaasa hingamise koolitusele, kust sain väga palju praktilist abi. Hingamist ei saa õppida raamatust, vaid on vaja professionaaliga harjutada. Kas teil on mingisugused väga head rutiinid sisse seatud enda jaoks? RV: Rutiinid on mingis mõttes seatud nende treeningutega… Seda ma pole veel suutnud teha, et leiaksin endas jõudu ärgata hommikul varem ja alustada päeva harjutustega. Tuleb tunnistada, et ma pole selleks muidugi ka väga vaeva näinud. Üha rohkem mõistan, et vajan puhkamiseks just tühjust, mitte tegevuste vaheldamist. ÜS: Praeguses elufaasis ma pole seadnud endale kindlaid rutiine. Kui sa ei saa mingil põhjusel neist kinni pidada, siis oled juba sellestki häiritud. Olen aga lubanud endale, et teen iga päev enda jaoks midagi head. Mida teete, kui tunnete, et päeva jooksul tekib emotsionaalne pingeseisund? Mida soovitaksite teistele juhtidele? RV: Kümmekond aastat tagasi panin pingeseisundis tossud jalga ja tormasin välja, öeldes endale: „Run, Forrest, run!“  Nüüd aga ütlen: „Hinga, Riina, hinga!“ Märkasin, et stressirohkes olukorras lõpetan ma tihti hingamise ära – tulemuseks on hapnikupuudusest tekkiv ärevus. Kui ma sellest aru sain, tundsin suurt kergendust. Nüüd teen kohe paar sügavat hingamist, kui tekib mingi ärevam olukord, ja olen jälle n-ö kohal. Enne esinemist või grupi ette astumist püüan kindlasti varem kohal olla ja keskenduda. Valmistan ruumi ette, istun, hingan ja kohanen keskkonnaga. See on minu rutiin – niisugune väike check-in enne töö alustamist aitab väga. Soovitaksingi proovida neidsamu asju. Ole kohal ja mitte ainult teiste, vaid ka iseenda jaoks siin ja praegu. Ole enda vastu lahke. Võta aega, et mõelda ja mõtestada, kes sa oled, kus sa oled ja mida sa oma elult tahad. Lisaks siis kõikvõimalikud aktiivsed tegevused. Hästi tähtis on võtta aega, ka üksi olemiseks. Olen avastanud, et tühjuses olles tekib loovus ja inspiratsioon – naudin neid hetki eriti. Kui mul on aega ja ma ei lähe jooksma või tennist mängima, vaid kõndima, siis teen seda täie tühjusega. Nii hakkab alateadvus lahenduste loomisega tegelema – tühjuses ja vaikuses sünnivad uued ideed. Neid hetki on üsna sageli. Näiteks tuleb mul täiesti suvalises kohas lõdvestunult olles (ka autoroolis või kodu koristades) ootamatult häid mõtteid ja uusi lahendusi. ÜS: Kasutan hingamist. Kui minult midagi küsitakse, siis hingan enne vastamist korra teadlikult sisse ja välja. Hingamine aitab mind igapäevaselt igas olukorras ja igas hetkes. Kui ma olen näiteks närvis, siis peatan auto kinni, hingan teadlikult rahulikult ja mõtlen, mis see nüüd on. Samamoodi toimin kärsituse puhul. Lisaks rahunemisele annab see mulle positiivset energiat, nii et ma saan teisi kaasata, olla efektiivne. Soovitan teistelgi see oskus omandada. Kas teadlik juht on parem juht? RV: Muidugi on! Eneseteadlikkus aitab meid juhtimises väga palju. Me peame teadma, kes me oleme, ja sellest lähtuvalt kujundama oma juhtimiskäekirja. Suur osa tööst, mida me juhtidega teeme, puudutabki just juhtimisreaalsuse loomist. Vastamist vajavad küsimused, kes ma olen ja kuidas mina juhin. Juhtimine peab olema teadlik ja teadvustatud. Ma pean ju suutma juhtida ka alluvate ootusi. Astudes oma inimeste ette ütlen ma neile, milline juht olen; mida ma neilt ootan ja mida ma juhina vastu pakun. ÜS: Mis on parem?! Ootused juhtidele on väga erinevad. Usun aga, et teadlikumana oled inimlikum ja siis saab omakorda olla toetavam ja kaasavam, tasakaalukam ning efektiivsem. —————————

Hingamine kui üks põhioskusi

Miks on vaja juhtidel õppida hingamist? Kui sa vaatad sportlasi, näiteks pallimängijaid, siis mida nad teevad enne, kui söödavad palli? Nad hingavad, et keskenduda sellele, mida nad teevad. Juhtidel on samamoodi – neil on vaja kohal olla, keskenduda, koguda energiat. Hingamine on ideaalne tööriist selleks. Me kõik ju hingame. Miks seda nüüd õppima peab? Jah, me hingame piisavalt, et elus püsida. Iga ärev olukord või šokk tekitab blokeeringuid hingamisel. Kui sul on valus või hirm, siis näed kohe, mis juhtub hingamisega. Sa ei hinga korralikult, hoiad hinge kinni. Seepärast ongi vaja uuesti hingamist õppida, et saada juurde rohkem energiat ja mõelda selgemalt. Mida sa õpetad oma hingamiskursustel? Esiteks teadlikkust – seda võib nimetada meditatiivseks teadlikkuseks, mindfulness’iks, oskuseks jälgida oma reaktsioone ja emotsioone, mõtete tulekut-minekut. Õpetan, kuidas seda teha. Lihtsalt istud viis minutit ja jälgid oma hingamist ning seda, mis tundeid tekitab sisse- ja väljahingamine. Mida teadlikumalt sa hingad, seda teadlikumaks sa muutud nii reaktsioonide, tunnete kui ka kõige muu suhtes. Samuti saad teadlikuks oma hingamismustritest. Õpetangi teadlikkust hingamises – see on kõige esimene samm. Seejärel liigume juba teadliku hingamise juurde: sa annad hingamisele mingi kindla mustri ja arendad oma hingamissüsteemi. Hingamisharjutuste kaudu on võimalik õpetada erinevaid oskusi. Kas seda on lihtne harjutada ja kuidas hoida distsipliini? Hingamine tuleb tuua teadlikult oma igapäevastesse tegevustesse. Näiteks kõndimine või trepist ülesminek: hingad kolme sammuga sisse ja kolmega hingad välja. See on siis väga hea tööriist juhtidele, kes tegutsevad pingelises ja stressirohkes olukorras. Jah, olen aidanud ka Tony Robbinsit, kes sai oma vererõhu palju madalamaks tänu sellele. Hingamine aitab kanaliseerida stressienergia tootlikkusse ja loomingulisse energiasse, tänu millele on inimene leidlikum ja innovaatilisem. Samuti teeb hingamine meid palju teadlikumaks oma kehast ja arendab emotsionaalset intelligentsust. Ja muidugi aitab see taastuda, kui on olnud mõni suur tagasilangus. On tähtis, et juht teeks südamest tulevaid otsuseid, rakendades intuitsiooni ja tunnetades oma meeskonnaliikmeid. Meil on võimeid, millele meil ei ole olnud ligipääsu, nagu intuitiivne ja intellektuaalne suutlikkus. Näiteks kui sa arvad, et oled kogu oma energia ära kasutanud, siis selgub, et tegelikult on veel  40% alles. Tuleb lihtsalt ennast treenida, et see kätte saada. Hingamine on siin esimene samm ja peamine tee. Mõni hea tehnika, mida kasutada enne koosolekuruumi sisenemist? See on nn kasti- või ruuduhingamine: 4-4-4-4. Sisse hingates loed neljani, siis hoiad hinge kinni ja loed neljani, välja hingates loed neljani, siis hoiad jälle hinge kinni ja loed neljani jne. Võid ka kasutada mustrit 5-5-5-5 või 3-3-3-3. Nii tasakaalustad oma sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi.